Palju aastaid tagasi

Maitsetaimedega kauplemist on sajandite jooksul peetud väga auväärseks tegevuseks. See tähendas jõudu ja vara. Palju kallihinnalisi vürtse toodi kohale Indiast, Hiinast ja Indoneesiast. Keskajal oli maitsetaimedega kauplemine eelkõige Osmanite impeeriumi valitsejate kontrolli all, kes teenisid sellest suuri rikkusi. Samuti oli ka Ameerika avastamine seotud maitseainetega. Meremehed ei tahtnud maksta kallist raha pipra, kaneeli või ingverieest, vaid hakkasid ise otsima teid Indiasse, et Osmanite kaubamonopoli lammutada.

Sajandite vanune lugu maitseainetest

Maitseaineid kasutati juba neoliitikumis ehk nooremal kiviajal: tolle aja savitünnidest on leitud köömneid. 4.000 - 5.000 aasta eest kasutasid vanad egiptlased sibulat, küüslauku, kadakamarjuja köömneid mitte ainult toitude maitsestamiseks, vaid ka kui ravimeid ja iluvahendina. Neid maitseaineid toodi samuti ka Mesopotaamiast. Juba 3000-4000 aastat tagasi kasutati Hiinas aniisi, safranit ja ingverit.

Vana-Kreeka ja Rooma filosoofid ja ravitsejad tundsid juba 2.500 aastat tagasi väga paljusid maitsetaimi ja -aineid, mida kasutatakse ka tänapäeval. Tol ajal kasutati neid eelkõige ravimtaimedena. Aleksander Suur tõi sõjaretkedelt Pärsiast ja Indiast kaasa pipart ja kaneeli. Kaugetelt maadelt toodud maitseained andsid kreeklaste arvates tunnistust heaolust. Peaaegu 2000 aastat tagasi võtsid roomlased kreeklastelt üle teadmised maitseainete kohta ja hakkasid neid ise kasvatama. Ka Julius Caesar püüdis oma sõjaretkedega lammutada araablaste kaubamonopoli, sest maitseaineid müüsid nad väga kalli raha eest.

8. ja 9. sajandil peale Kristust vedasid benediktiini mungad maitseaineid ja ürte üle Alpide Lääne- ja Kesk-Euroopasse. 12. sajandil oli usutegelasel Hildegardil Bingenist tähtis roll maitseainete ja ravimtaimede kasvatamisel, sest ta lisas kreeklastelt ja roomlastelt saadud teadmistele rahvameditsiini kogemused ning levitas neid paljude inimeste seas.

13. sajandil oli Veneetsia kaupmees Marco Polo oma mereretkedel esimene eurooplane, kes nägi muskaatpähkleid ja nelke, Malabo kallastel avastas ta pipra, ingveri ja kaneeli. Tol ajal olid maitseained sama kallid kui kuld. 15. sajandi lõpus ei saanud Christoph Kolumbus, loomulikult, leida india maitseaineid Ameerikast, mida ta arvas India olevat. Kuid tema laevaarst Diego Chancal tõi Euroopasse kaasa kibeda paprika kaunu. Samal ajal, kui Christoph Kolumbus avastas Ameerika, reisis meresõitja ja maadeavastaja Vasco da Gama 1498 aastal Kalkutasse ja lõhkus Osmanite kaubamonopoli. Kui tee Indiasse oli avastatud, siis sellega lõppes ka Veneetsia monopol.

16. sajandi alguses tõi Hernan Cortes Ameerikast kakaoube, kus ta Mehhikos arvas, et vanillikaunad on kakao lõhnalisandid. Tol ajal portugallased isegi hävitasid maitseainete istandusi, et saaksid ka edaspidi vürtside hinna kõrgel hoida. 16. sajandi lõpus saavutasid hispaanlased ja hollandlased maitsetaimedega kauplemises edumaa portugallaste ees. Franciso Hernandez de Toledo reisis kuningas Philippe II käsul Mehhikosse. Seal avastas ta erilised piprad, millele ta andis nimeks „piper tabasci“ – Mehhiko provintsi Tabasco nimetuse järgi. Sel moel jõudis vürtspipar Euroopasse.

17. sajandi alguses õnnestus hollandlastel tõugata portugallased maitseainete maailmakaubandusest eemale. Hollandlastest kujunesid ranged ja halastamatud oma monopoli kaitsjad. Tseilonis andsid nad välja seaduse kaneeli- ja muskaatpähklipuude kasvatamise kohta. Seaduse rikkumise eest ähvardas surmanuhtlus. Kuid mõne aja pärast kinnitasid britid oma ülevõimu Indias ja pärisid ka maitseainetega kauplemise monopoli. Pierre Poivre, Prantsusmaalt pärit Mauritiuse kuberner, lubas 1770. aastal Moluku saartelt (Indoneesia saarestikus) muskaatpähklipuid varastada, et monopoli lammutada. Lisaks sellele õnnestus prantslastel samal ajal laiendada nelgikasvatust ka teistel saartel. Sellest ajast arenes see väga kiiresti ülemaailmseks tootmiseks. Kui kauplemine muutus lihtsamaks ja transpordivõimalused paremaks, vähenesid mitte ainult hinnad, vaid suurenes ka vürtside tähtsus.