Aed-liivatee e tüümian

Aed-liivatee e tüümian

(Thymus vulgaris)

Muud nimetused

Harilik liivatee, aed-liivatee

Ajalugu

Aed-liivatee (tüümian) on pärit Euroopa lõunaosast. Tüümian oli tuntud juba ka Vanas-Egiptuses, kus seda taime kasutati palsameerimisel. Roomlaste ürikutest on teada, et tüümiani puistati viljasalvedesse, et vältida vilja riknemist. Juba Plinius on maininud tüümiani kui ravimtaime ja keskajal kirjutas sellest taimest oma märkmetes ka Hildegard von Bingen. Suurem osa tänapäeval kogutavast aed-liivatee saagist kasvatatakse Lõuna- ja Ida-Euroopas, aga ka Põhja-Aafrikas ja USA’s.

Botaanika

Aed-liivatee on huulõieliste sugukonda kuuluv igihaljas poolpõõsas. Aed-liivatee on majoraani, pune, basiiliku, piparmündi, rosmariini ja salvei sugulane. Aed-liivatee kasvab 20-40 cm kõrguseks, on väga haruliste okste ja väikeste lehtedega poolpõõsas. Lehtede alumine pool on viltjas. Taim on väga vastupanev ja õitseb mitu kuud järjest, õied on värvilt punastest kuni violetseteni. Õitsemise ajal kogutud ürt kuivatatakse ja seda tarvitatakse maitseainena. Tuntud on sadu aed-liivatee liike, millest mõned erinevad teistest tunduvalt oma lõhna poolest. Tuntuimad on sidrunitüümian ja apelsinitüümian.

Vahel kasutatakse aed-liivatee asemel nõmm-liivateed, kuid tegelikult on see taim hoopis teisest, kõrgmägede liigist ja tal puudub tugev tüümianile omane lõhn.

Maitse

Aed-liivatee maitse on väga pikantne, pisut mõrkjas ja suitsu järele lõhnav, meenutab kamprit ja nelki. Eeterlike õlide sisaldus tüümianis sõltub selle päritolust, kliimast, saagi kogumise ajast ja säilitustingimustest. Saksamaal kasvatatud aed-liivatee sisaldab eeterlikke õlisid umbes 3,5%, Prantsusmaal kasvatatud taimedes aga on eeterlike õlide sisaldus peaaegu kaks korda suurem. Eeterlike õlide põhikomponendid on tümool ja kravakrool.

Köögis kasutatakse aed-liivateed (tüümiani):

  • Vahemeremaade lihatoitude, eeskätt lamba-, uluki-, küüliku- ja linnulihatoitude valmistamisel, paksude suppide ja vorstide maitsestamiseks;
  • maksast valmistatud toitude ja maksapasteetide maitsestamiseks;
  • tugevamaitseliste kalaroogade maitsestamiseks;
  • seenetoitude maitsestamiseks;
  • kartulitoitude maitsestamiseks;
  • Vahemeremaades küpsetatavatele leibadele puistatakse tüümiani, mida sageli segatakse ka punega;
  • kaunviljadest ja muudest aedviljadest, näiteks, tomatitest, baklažaanidest, paprikast, suvikõrvitsast ja sibulatest valmistatud toitude maitsestamiseks;
  • seda serveeritakse koos erinevate kitsejuustudega (samuti ka määrdejuustudega);
  • suppide ja kastmete maitsestamiseks;
  • kurkide, oliivimarjade marineerimisel ja äädika aromatiseerimisel;
  • tüümian on prantsuse ürdisegu “Herbes de Provence“ ja vürtsisegu "Bouquet garni“ komponent;
  • Ladina-Ameerika toitude, eeskätt ubadega, valmistamisel.

Kuivatatud tüümian annab toidule tunduvalt intensiivsema lõhna kui värske.